Lilian Bristol (1982) on eesti tekstiili- ja ehtekunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias tekstiili- ja moedisaini eriala (2005) ning omandanud Eesti kuldtikandi traditsiooni kujunemist uurides magistrikraadi Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias pärandtehnoloogia erialal (2016). Lilian on Esna Galerii kaasasutaja ja nelja lapse ema.
Lilianit on tekstiilikunstnikuna alati paelunud tegutsemine piiri- ja äärealadel, mitme materjali kokkupuutepunktis. Tema eesti-juudi-vene päritolu on seda vahealade uurimist vaid toetanud ja tagant tõuganud. Koos abikaasa Martiniga on ta loonud hulgaliselt uusi disainlahendusi, taasavastades ning avardades sealjuures materjalide ja tehnoloogiate kasutusvõimalusi. Lisaks tekstiilile on Lilian töötanud ka puidu, keraamika ja metalliga. Samuti on tegelenud joonistamise ja maalimise, sh ikoonimaaliga.
Esna Galerii saali kõrval, samas majas asub Liliani kuldtikandi töökoda. Seega Esna Galeriis saab tutvuda lisaks tema originaalloomingule ka ajalooliste tikandite taastamise ja uurimisega. Soovijatele viib Lilian Esnas läbi nii meistriklasse kui kuldtikandi koolitusi. Lisaks on ta koolitanud nii Tallinnas, Tartus kui Viljandis nii eesti, vene kui inglise keeles. Tallinnas saab Lilian Bristoli originaalloominguga tutvuda Eesti kunsti kaupluses Eesti Esindus Toompeal. Liliani töid ja tegemisi saab jälgida Instagramis (lilian_bristol_goldwork).
_huge.jpg)
Liliani tee kuldtikandini on olnud nagu seiklusromaan. 2014. aastal viisid kirg, elu ja magistriõpingud Liliani kuldtikandi juurde. Kullaga tikkimisel on väga pikk ja väärikas ajalugu, Eestis on selle hiilgeajaks olnud 20. sajandi esimene pool, mil kullaga tikkimist õpetati Riigi Kunsttööstuskoolis. Kunsttööstuskooli õpilased ja lõpetajad tegid tellimustöid peaasjalikult kirikutele, tikkides altarikatteid. Tuntuimad eesti kuldtikkijad on Linda Ormesson, Hilda Leinbok-Linnus, Aino Schmidt ja Asta Heinsaar. Nende omaaegsete meistrite jälgi ajades tuli ennast kurssi viia nii Viini koolkonna kui Vene õukonna tikkimistraditsiooniga, mille juured ulatuvad Bütsantsi.
Liliani uurimistöö selgitas välja veel ühe iseseisvalt Tallinnas tegutsenud juudi meistri. Isiklikku ateljeed omanud Don Schatz kaunistas kullaga Eesti sõjaväelaste esindusmundreid. Ajaloolise ainese taasavastamise kõrval andis Liliani magistriuurimus „Kuldtikand Eestis: Väljakujunemine 20. sajandi alguses ja kohandamine kaasajal“ olulise panuse ka kuldtikandialase eestikeelse terminoloogia loomisesse.
Oma magistriõpingute ja uuringute käigus omandas Lilian vanu kuldtikkimistehnikaid nii Vene Õigeusu Jeruusalemma Õlimäe Issanda Taevaminemise kloostris, vene traditsiooni oluliseimas kuldtikkimiskoolis Ubrus Pererburis kui ka Inglise koolkonna koolitajate käe all. Nüüdseks on ta välja arendanud isikupärase stiili, ühendades kullaga tikitud töödes traditsioonilisi tehnikaid kaasaegsete võimaluste ning põhjamaise stilistikaga.