Rahulik – aeg on rohkem paigal. Mullika leiame igal uuel päeval eest 2 meetrit siin- või sealpool. Hobused on varjus või varjust. Kõik on justkui oma koha leidnud. Asjadel on olnud aega settida. Ruum on kulgemiseks omas tempos.
800 aastat inimestepoolset kohalolu tähendab ju sajandite kestvuse ühinemist kihtidesse. Kihtidesse, mis moodustavad selle ümbruse. Majad, nurgad, puud, kivid, mört, harud, tukad, nukad, teed.
Ja kes olen mina siin? Kuidas näen ma ennast? – Antropoloog, teadlane, andmete koguja, suvetööline, ehitaja, usaldusisik, noormees. Ei. Rollimängud on pool tõde. Äkki peitub vastus küsimuses, kuidas olen siin? Olen rattasõit põlluäärel, olen väsinud ohe puude varjus, olen „tere hommikust, vabaõhumuuseum, on teil hetk…“, olen hoolitsus, mis kannab marju – hoolt ja vaeva maja vilju. Jah, see on juba parem… vastus…
Hea on see, et 8 aastasaja ajaliiva voolusängis – enam vähem kõik on olnud. Pole olnud rolli, lugu või inimesesugu, keda poleks varem olnud. Ja isegi kui sõnadesse panduna on amet uus, siis usun, et emotsioonid on alati olnud samad – ja vanad. See koht on tervik.
Tunda olnut ja olla tulnus. Saabuda ja olla ning mõista, et mõnes kohas on oldud kogu aeg. Või vähemalt rohkem, kui ühele inimesele pähe mahub.
Öeldakse, et inimestel on võime umbes maksimaalselt tajuda aega 7 põlve tagasi – ja sedagi abivahenditega. 8 aastasaja täitumisel oleme saavutanud inimolevuse mõõtmetes igaviku – silla aegade algusesse.
Küla põldude vahel – päike paistab – taamal kirik.
Olles siin – olen tuhandetes külades.
Külakene kosunud on lõputuses taevasinas. Justkui viljakõrs, mis laisalt õõtsub, siit-sinna avakosmos tuules. Kõrre küljes viljapead on vanad talukohad. Läbi aja küpsenud ja kaasa õõtsund on. Viljapeal on õrnaks katteks uusim jutukoor. Eelastelt pärandus-varasem-varandus ja peal Teie värske elu-lugu. Lugudelt küll erinevad, viljateralt, kõrrelt endalt, põllult, teelt ja päiksetuulest sarnanevad.
Ja nõnda aeg see koob – suurim tarkus – jätku leiba – et see mis toob – kestaks kaua-kaua ja peale meie kadu, ikka looks ja looks.
Mind inspireerib olnute tarkus – luua nii, et ka järgnevad inimesed saaksid tulla ja enda jaoks ise välja mõelda, mis ikkagi see elu mõte on.
Väike palve ka:
Et neil, kes tulevad, olgu nagu meil – hõlpsasti ikka laual toitu, pea kohal katus, mis annab varju ja seinad, mis hoiavad sooja. Puhas vesi, mida juua. Tarkus, et teada, et enne neid käisime meie – ja tahtsime neile ainult head ja parimat.
Aitäh Teile, et hoiate Esńa – Kareda tõlvikuid ja et olete lubanud mul näha Teie paradiisi.
Vastused puuduvad